Töö kus igav ei hakka kunagi!
Alates 2006. aastast olen töötanud projekteerija-projektijuhina Skepast&Puhkim OÜ ettevõttes. Selle aja jooksul olen saanud ronida tuhamägede otsas, uudistanud 12 m sügavusel maa-aluses reoveepumplas, jalutanud lennuväljadel ja keset tühja Tallinn-Tartu maanteed. Minu töö on viinud mind paikadesse, millest mul varem aimugi polnud ja tänu sellele on mul avanenud suurepärane võimalus avastada tõelisi pärle. Olen saanud suhelda inimestega Eesti eri nurkadest ja eri elualadelt, kellest nii mõnigi on jätnud kustumatu mälestuse. Seoses ühisprojektidega mitmete lähiriikide kolleegidega, olen kogenud erinevaid praktikaid ja avardanud oma silmaringi.
Kuna ettevõttes on palju osakondi ja töö on mitmekülgne, siis igav ei ole kunagi hakanud. Aja jooksul olen ettevõttes tutvunud ääretult inspireerivate inimestega, kellest mitmed on küll mujale liikunud, kuid paljud ka tagasi tulnud. Ühisürituste käigus oleme saanud koos nautida vapustavaid kohti ja tegevusi.
Põhjusi, mis mind selles ettevõttes on nii kaua hoidnud on mitmeid, kuid aus suhtlus ja üksteisega arvestavad kolleegid on just need, mille tõttu lähen iga päev hea meelega tööle. Püüan olla ka ise väärt kolleeg ning olen kindel, et väike huumor päästab alati päeva.
Vaba aeg
Tänaseni ei ole ma loobunud flirtimast oma esimese armastuse – psühholoogiaga ja vabal ajal loen selle teemalisi raamatuid ning kuulan seminare/podcaste. Lisaks meeldib mulle koos perega reisida ja kinos käia.
Tore lugu
Mis juhtub homme, seda ei tea keegi. Ülikooli astudes ja juhuslikult eriala valides ei osanud ma aimatagi, et varsti istun keskkonna kaitsmise asemel betooni valmistamise praktikumis. Eeldatud pehmest keskkonna teemast sai karm ehituse valdkond. Kaasnenud töö on nii mitmetahuline ja arendav, et ei kujutaks enam ettegi end 18-aastaselt unistatud ametites. Alati on vau-efekt, kui enda projekteeritud objekti reaalselt töös näen ja lisaboonuseks on muidugi tellija rahulolu.