Töö juures meeldib mulle see, et iga projekt on mõnes mõttes erinev ja iga töö õpetab midagi uut. See ei lase tekkida rutiinil ja sunnib ka pidevalt arenema. Hea tunne on kui minu töö tagajärjel muutub midagi reaalselt paremaks, näiteks saab rajatis või planeering keskkonnasäästlikum. Ei saa ka mainimata jätta, et töö juures on väga tähtsad head kolleegid – nendega on mul tõepoolest vägagi vedanud.
Vaba ajaga on paraku nii, et seda kipub nappima. Töö kõrvalt võtab põhilise aja pere, aga lastega koos veedetud aeg ongi ju see õige kvaliteetaeg. Ammuse huvina tooksin välja fotograafia. Eriline kirg on mul vanaaegsete objektiivide vastu, kuna need „joonistavad“ teistmoodi ja põnevamalt kui tänapäevane optika. Otsin foto juures pigem omapära või „kiiksu“, kui laitmatut kvaliteeti. Pildi moodustab nii see, mis on fookuses, kui ka see, mis on fookusest väljas. Fotograafias on kasutusel termin „bokeh“ (pärineb jaapani keelest, kus tähendab hägusust või udu), mis kirjeldab fookusest väljas oleva pildiosa esteetilist kvaliteeti. Olenevalt objektiivist võivad näiteks fookusest väljas olevad linnatuled muutuda valguslaikudeks, rõngasteks või hoopis ovaalideks. Kaunis või omapärane taustahägu annab pildile ühe dimensiooni juurde.
Oli kord selline töö, et sai käidud. Olime kord kunagise hea kolleegi Talvariga seiramas Ida-Virumaal Narva karjääride mõju Puhatu raba seisundile. Kuna töö võttis mitu päeva, siis ööbisime Narvas. Hendrik soovitas meil õhtul piirilinnaga tutvuda: „Talvar on Viljandimaa poiss ja pole sealkandis eriti käinud“. Samuti palus Hendrik firma kulul ka korralik mitmekäiguline õhtusöök võtta. Praktikas läks aga nii, et maastik oli raske ja päev osutus ette võetud töö jaoks liiga lühikeseks – viimased tunnid komberdasime soos juba pilkases pimeduses. Narva jõudsime läbiväsinuna alles pisut enne südaööd. Linna ja selle ööeluga me seekord tutvust tegema ei jõudnudki.