Kommunikatsioonitegevuste olulisusest suurarenduste kavandamisel

Tabav sõnalühend NIMBY (eesti keelde mugandatuna nimbism) tuleb ingliskeelsest väljendist Not in my Back Yard. NIMBY sündroomiga seonduvast räägivad lähemalt tegevjuht Anni Konsap, keskkonnakorralduse üksuse juht Jüri Hion, juhatuse liige ning litsentseeritud keskkonnamõju hindamise ekspert Hendrik Puhkim ja planeeringute osakonna juht Triin Lepland.

Igasugust uut arendust planeerides puutuvad arendajad kokku inimestega, kes antud piirkonnas juba elavad või tegutsevad. Tegu võib olla kohaliku kogukonna, omavalitsuse või isegi konkurentidega. NIMBY-st räägitakse aga enim eelkõige kogukondlikul või eraisiku tasandil, sest on loomuomane, et inimestele ei meeldi kui nende elukeskkond muutub mingi objekti, tegevuse või nähtuse kaudu. Anni sõnul saab seda seostada muuhulgas ka hirmuga teadmatuse ees.

“Eestis pole kohati isegi võimalik jõuda diskussioonini kas üldse midagi tegema hakata, kui juba tõmmatakse suurest hirmust algatustele kohe vesi peale. Me ei analüüsi, ei õpi teiste riikide kogemustest, ega süvene.” – Anni Konsap

Näiteid võib tuua mitmeid, alustades tuuleparkidest kuni kanala ehituseni välja. Kui avalik vastuseis teatud projektile on suur, siis planeerimisseaduse alusel on otsustajal õigus antud projekt peatada. „Räägime palju sellest, et roheline energia on väga hea ja tore ning arvestades ka elektriturul toimuvat, peaksid tuulepargid saama soojema vastuvõtu osaliseks kui siiani. Ometi ei taha keegi tuuleparki enda kodu lähedale ega tagahoovi. Ka lokaalsed ettevõtmised, mis satuvad väga aktiivsete väikeste kogukondade juurde, leiavad suurt vastupanu.

Eestis pole kohati isegi võimalik jõuda diskussioonini kas üldse midagi tegema hakata, kui juba tõmmatakse suurest hirmust algatustele kohe vesi peale. Me ei analüüsi, ei õpi teiste riikide kogemustest, ega süvene. Ere näide sellest on tuumajaama rajamise ümber käiv diskussioon. Otsust, kas seda üldse Eestisse on võimalik rajada, ei ole veel vastu võetudki. Juba on aga tugev vastasseis pelgalt sellele mõttele,“ kirjeldab Anni olukorda.

Ka Hendrik toob välja ühe tema jaoks enim silmi avanud juhtumi, kus sooviti rajada kanalat olemasoleva pikaaegse laudakompleksi alale, kuid kohalik vastulöök oli tohutu. Koguti allkirju, korraldati protestiliikumine, argumenteerides, et kanad haisevad ning tekitavad müra. Arvestades asjaolu, et laut oli olnud piirkonnas juba kaua, on see jahmatav.

“On igati normaalne kaasa rääkida ja olla millegi vastu, aga kui räägime riiklikest projektidest ja objektidest, ei saa NIMBY olla otsustava tähtsusega. NIMBY nähtus mille poole püüelda võiksime, peab olema konstruktiivne ja avatud kompromissidele, mitte niivõrd radikaalne ja pime.” – Hendrik Puhkim

„NIMBY suudab suretada arenguid, investeeringuid, maksuraha ja töökohti. Demokraatia vaatepunktist on NIMBY täiesti normaalne nähtus. On igati normaalne kaasa rääkida ja olla millegi vastu, aga kui räägime riiklikest, avalikes huvides rajatavatest projektidest ja objektidest, ei saa NIMBY olla otsustava tähtsusega. NIMBY nähtus mille poole püüelda võiksime, peab olema konstruktiivne ja avatud kompromissidele, mitte niivõrd radikaalne ja pime kui praegu,“ avab Hendrik enda mõtteid.

Lahendusena vastuseisule võiks leevendust pakkuda erinevate hüvede loomine. Anni lisab: „Hüvitame ja leevendame palju loodusele, aga mitte niivõrd inimestele ning see tekitab frustratsiooni. Hüvitist saab siis, kui kasutatakse kellegi maad otseselt millegi rajamiseks. Kui tegu on aga kõrvalkrundiga, ei hüvitata midagi. See vajab muutmist. Kahjuks jääb keegi alati kannatajapooleks, olgu need inimesed, konnad, metsised, aga see tuleb mingil moel kompenseerida. Inimlikul tasandil saan täiesti aru üksikisikutest, kelle elukeskkond muutub. Teisalt saan aru ka vajadusest riigikaitse ja liiklemise ohutuse järele. Emotsionaalne väärtus ei ole samuti tühine. Küsimus ei olegi alati rahalises hüvitises või konkreetses summas pangakontol, see võib olla ka kohaliku äritegevuse edendamine. Mõelda võiks ehk veidi laiemalt ning kavandada lisaks põhiobjektile midagi, millest saaks kasu terve kogukond.” Ka Jüri kinnitab, et arendajad võiksid arendusest saadavat kasumit kogukonnaga jagada. Samas jääb õhku küsimus, kes peaks hüvitama – riik või arendaja?

“Kui kommunikatsioon on halb, tekivad kuulujutud. Veidral kombel kuulujutte usaldatakse rohkem kui eksperte ja paraku määrabki see tihti projekti staatuse.” – Triin Lepland

On selge, et inimesed tahavad enim, et nendega räägitaks ausalt, arusaadavas keeles ning neid kaasataks aruteludesse nende igapäevast elukeskkonda puudutava osas. Paljuski on hetkeolukorras Anni sõnul tegu kommunikatsiooni probleemiga. Triin lisab: „Kui kommunikatsioon on halb, tekivad kuulujutud. Veidral kombel kuulujutte usaldatakse rohkem, kui eksperte ja paraku määrabki see tihti projekti staatuse. Kuulujutud omakorda külvavad hirmutunnet, mis viib libedale teele googeldamise näol. Teadupärast on just läbi Google’i võimalik endale diagnoosiks saada pea alati surmahaigus. Miks peaks see siis erinevate objektide või nende mõju osas teisiti olema? Siinkohal ongi lahenduseks inimestega ausalt ja arusaadavalt rääkimine, sest kui keegi ei võta hirme maha juba kohe projekti alguses, tuleb sein ette.“

Mis antud olukorras teha saaks?

“NIMBYst tulenevast vastuseisust rääkides tuleb hinnata, kas see vastuseis on pime või põhjendatud,” ütleb Hendrik. “Riiklikul tasandil peaks olema rohkem otsustusjulgust,” lisab Anni. “Kui vastuseisu poolt kasutatud allikad ei ole usaldusväärsed, siis tuleb seda ka arvesse võtta,” leiab Jüri.

Usume, et mistahes arenduse korral on kommunikatsioonitegevused ühed tähtsaimad. Seda levinumaks on osutunud kommunikatsioonipartnerite kasutamine projektide kavandamisel. “Mõte pole selles, et endale sobivaid asju maha müüa, vaid pigem sõnumites selgust luua ja sõnastada nii, et kõik saaksid üheselt aru. Ei ole mõtet kasutada kogukonna inimestega suheldes keerulisi valdkonna termineid. Tahame teha asju võimalikult lihtsalt ja läbipaistvalt, sest meie tööd on reeglina avalikud ja avalikkusele avatud,“ kirjeldab Anni enda ning ettevõtte vaateid.

“NIMBYst tulenevast vastuseisust rääkides tuleb hinnata, kas see vastuseis on pimesi või põhjendatud. Riiklikul tasandil peaks olema rohkem otsustusjulgust. Kui vastuseisu poolt kasutatud allikad ei ole usaldusväärsed, tuleb seda ka arvesse võtta.” – Hendrik Puhkim

Oluline on meelde tuletada, et ametkondadel ja ettevõtetel lasub väga palju vastutust oma tegevuse selgeks, arusaadavaks ja inimlikuks muutmisel, et see ei oleks liialt bürokraatlik ja keerukas. Ka Triin nõustub, lisades siinkohal: „Meie projektid ongi tihtipeale ühiskonna jaoks suured ja olulised arendused, aga samas illustreerivad, kui raske on Eestis midagi uut kavandada. Tahame häid maanteid, odavat elektrit, interneti kättesaadavust, aga samas tahame säilitada ürgloodust. Tehiskeskkonnas ei saa olla ürgne loodus. Enamus Eesti arendajatest tahavad head elukeskkonda luua. Vähe on neid, kes ihaldavad vaid kasumit ja muust ei hooli. Täna mõtlevad arendajad, kuidas toimetada soodsamalt, loodust säästvamalt ja väiksema jalajäljega.“

Kogu eelpool öeldut arvesse võttes on NIMBY kindlasti teema, mis kütab sektoris kirgi ka tulevikus. Hoolimata sellest on siiski võimalik järk-järgult olukorda parandada. Olgu see siis hüvitiste süsteemi loomise või inimeste suurema kaasamise näol. Vähemtähtis ei ole iga lisanduva tegevuse põhjalik läbimõtlemine keskkonna või sotsiaalsete mõjude osas. Vahel aga piisab lihtsalt teineteisega rääkimisest.